Esmakordselt tutvustati kaalu setipunkti teooriat aastal 1982. 
Kaalu setipunkti teooria väidab, et igal inimesel on individuaalne ja optimaalne kehakaalu setipunkt ehk kaaluvahemik, mis sellele kehale kõige paremini sobib. On inimesi, kelle setipunkt on kõrgemal ja neid, kellel madalamal. Seda seti-punkti reguleerib meil aju osa nimega hüpotaalamus. See aitab meil hoida kaalu stabiilsena kontrollides nälja ja küllastumise tunnet ning ainevahetusprotsesse ehk mõjutab otseselt meie söögiisu ja kalorite põletamise määra. Kui me langetame kaalu reageerib hüpotaalamus kohe ning tõstab söögiisu ning aeglustab ainevahetust, et hoida kinni keha rasvavarusid. Antud süsteem toimib mõlemas suunas – nii kaalu langetades kui ka tõstes. Kui inimene sööb oluliselt rohkem energiat kui kehal vaja, siis tõuseb kehatemperatuur ja kiireneb ainevahetus, et kulutada üleliigne energia. Pikemat aega isu vähenemise signaale eirates ja jätkuvalt suuremal hulgal toitu tarbides seljatatakse setipunkt ning võetakse kaalus juurde.

Korduv kaalu langetamine treenib keha kaitsma end nö järgmise näljaperioodi eest läbi võimekuse langetada kiiresti ainevahetuslikke vajadusi. Ehk teisisõnu harjutab keha end toime tulema vähema energiahulgaga kui varem. On leitud, et väga madala kalorsusega dieetide korral langeb keha ainevahetuse kiirus kuni 45%. Seega on igal järgneval kaalu langetamise korral tarbitavate kalorite hulga kärpimisega üha raskem kilosid kaotada. Samuti võib korduv kaalu langetamine ehk pidev kaalukõikumine tõsta kaalu setipunkti kõrgemale kui see oli enne dieetide algust, kuna kehas olevad hormoonid on muudetud keha rasvavarude taseme muutuste osas valvsaks. 

Pideva piiratud toitumise tulemusel kaovad tegeliku nälja- ja küllastustunde aistingud.
Meie kehas on kaks hormooni – leptiin ja greliin, millel on märkimisväärne mõju kehakaalule ning tarbitava energia regulatsioonile. Leptiin, mida toodetakse rasvarakkudes ja vähesel määral ka maos, omab põhiainevahetust tõstvat toimet ning pidurdab toitumist. Leptiin toimib kui „küllastumuse faktor“ hüpotaalamuses, summutades söögiisu. Inimesed, kellel on rohkem rasvavarusid, produtseerivad ka rohkem leptiini ja need, kellel on väiksem rasvatagavara, produtseerivad vähem leptiini. Kõrge leptiini tase veres informeerib aju vähendama isu, mis põhjustab väiksema toidu tarbimise. Madal leptiini tase (kõhnadel inimestel) annab ajule signaali suurendada isu. 

Uuringute käigus on avastatud, et greliini tase on pärast dieedi pidamist mitmeid kordi kõrgem kui see oli enne kaalu langetamise algust. Keha justkui võitleks kaalulanguse vastu. See on ka üks põhjustest, miks dieedi pidajad kogevad suurt näljatunnet kaalu languse ajal ja selle järgselt, mis omakorda viib ülesöömisele ja kaalutõusule pärast dieeti. Seega on tõestatud, et kehakaal on vägagi täpselt organismi poolt reguleeritud ning kehakaalu muutmine ei õnnestu kuigi lihtsalt – lihtsalt toidu kalorsuse piiramine põhjustab seedehormoon greliini taseme tõusu, mis stimuleerib isu teket. Lisaks veel on uuringutega leitud, et söömise kiirus mõjutab ka hormoonide taset, mis omakorda mõjutavad söömisjärgset küllastustunnet. Kiired sööjad on pärast söömist ikka veel näljased ning kahe tunni möödudes veelgi näljasemad. Aeglasemalt süües anname hormoonidele piisavalt aega toimima hakkamiseks. 

Ideaalne lähenemine kehakaalu reguleerimisele ja kontrollimisele oleks meetod, mis turvaliselt alandab või siis tõstab kaalu setipunkti. Seega ei tasu võidelda keha ühe efektiivseima mehhanismiga, kus kaotajaks on sageli dieedipidaja ise.
Mitmed uuringud on näidanud kehaliste harjutuste (treeningute) olulist ning positiivset mõju nii kehakaalule kui ka kehaehitusele. Oluline on vähendada keharasva ning suurendada lihasmassi osakaalu, sest lihased kasutavad funktsioneerimiseks oluliselt rohkem energiat kui rasvkude. Seega, isegi kui otseselt kaalu ei kaotata, võib nö lihastes inimene tarbida oluliselt rohkem energiat, ilma et kaalus juurde võtaks, kui samas kaalus väiksema lihasmassi ja suurema rasvkoega inimene. Teisisõnu, treenimine näib langetavat kaalu setipunkti just seetõttu, et tõstab baasainevahetuse kiirust ning muudab kehaehitust nii, et ladestatakse vähem rasva. Lisaks sellele et treenimine mõjutab energia tarbimist omab see ka kerget isu pärssivat toimet. Isu vähendavat toimet on täheldatud mõned tunnid pärast intensiivset treeningut. Lisaks vajab lihasmass treeningust taastumiseks lisaenergiat, mis tähendab, et energiat kulutatakse ka siis, kui treening on läbi.
Oluline on teadvustada asjaolu, et keha suudab väga hästi kohanduda toidukoguste ja dieetide muutumisele, aga ei saa füüsilisest pingutusest põhjustatud energiakulule vastu tõrkuda. Füüsiliste treeningute kasuks räägib ka asjaolu, et treeningu ajal märgatavalt kiirenenud ainevahetus jääb püsima ka pärast füüsilist koormust. 

Soolestiku mikrobioomi mitmekesisus on saamas uueks hea ja tugeva tervise indikaatoriks, kuna mängib olulist rolli keha ainevahetuse ja immuunsüsteemi efektiivses toimimises. Soolestiku mikrobioomi mitmekesisuse langust on viimasel ajal hakatud seostama erinevate terviseprobleemidega nagu diabeet, erinevad seedetrakti haigused ning rasvumine. On leitud, et sportlaste soolestiku mikrobioom on väga mitmekesine. Seega füüsiline treening kombineerituna õige toitumisega on väga oluline, et tagada soolestiku mikrobioomi mitmekesisus, organismi efektiivne immuunsussüsteem ning ainevahetus. 

Piisavas koguses und võib ka olla üks tähtsamaid elustiilifaktoreid, mis aitab tasakaalustada hormoone ning aidata kaasa kaalulangusele. On leitud, et unepuudus on seotud glükoosi puuduliku ainevahetusega ning muutustega isu ja energia kulutamist mõjutavate hormoonide greliini ja leptiini tasemetes. Inimestel, kes magavad vähem kui 5 tundi, on uuringute järgi 15% kõrgem greliinitase ning 15% madalam leptiinitase võrreldes 8 tundi magavate inimestega. On leitud ka, et unepuuduse all kannatavatel inimestel on märgatavalt suurem iha kiirete süsivesikutesisaldusega toitude järele. 

Kui alanenud kaalu suudetakse piisavalt kaua hoida, kohandab keha end uue kaaluga ning tõlgendab uut olukorda uue normaalsusena. Selle saavutamiseks kuluv aeg varieerub indiviidide lõikes. Seega võib väita, et kehakaalu setipunkti on võimalik muuta. Uuringutega on tõestatud, et nii füüsilise treeningu kui ka spetsiaalselt väljatöötatud toitumiskava alusel on võimalik kaalu setipunkti madalamale tuua. Efektiivseks kaalu langetamiseks on vajalik kombineerida õiget toitumist füüsilise treeninguga. Ning siinkohal rõhutatan just selliste toitainete tarbimist, mis hoiavad nö kõhu täis ning on aeglaselt seeditavad.